Mis võiks olla mõnusam sõbrapäeva hommikul, kui sõpradega kokku saada. Ja kui sõpradel on ühiseks huviks käsitöö, siis sobib trehvamiseks suurepäraselt Eesti Rahva Muuseum, mis täidetud arvukate hoolitsuse ja armastusega valminud käsitööesemetega.
Ja kui esemete tutvustamisel aitavad alati sõbralikud ja oma teadmisi jagavad koguhoidjad, siis jääbki meelde üks võrratu sõbrapäev.
Täna ERM-i külastanud TuleLoo liikmete soov oli uurida niplispitse Eestimaa erinevates piirkondades (igaüks oma juurte järgi), et seejärel juba käimasoleval niplispitsi koolitusel üks kaunis ja omanäoline pits valmis meisterdada.
Pearaamatuid uurides jäi silma üks suurepärane niplispitsi tegemise õpetus, mis kirja pandud 1920 a. Põlva kihelkonnas korjandusel saadad eseme juurde:
„Tanu kiri ehk pilu, valgest linasest riidest koetud, 2,5 sm lai, vanus 70 a.
Kiri olla koetud pulkadega, kudumise juures peab olema „pilu paun“, s.o liivaga täidetud ümmargune kott, mille pääl 2 pulka püsti seatud ja 20 ehk rohkem kudumise pulka ehk konksu; pulkade (konksude) ümber mähitakse lõng (konksude tõttu ei saa lõng tagasi hargneda); konksud või pulgad kinnitatakse pilu pauna pulkade külge , kudumine sünnib pulkade (s.o lõngade) keerutamise läbi; võetakse pilu pauna pulga küljest üks konks; keerutatakse teise pulga otsast võetud konksuga üks kord ringi ja pannakse kas vanale kohale või vahetatakse konksude kohti, sedaviisi kaetud pilu ehk kiri õmmeldakse tanu äärde. Pulkadega koetud siis, kui veel heegeldada ei osatud.“
Nii lihtne see ongi :)
Kuidas TuleLoolastel ja nende sõpradel tänapäevasemate käsitöövahenditega niplispitsi õppimine edeneb, saab lugeda edaspidi.
Piltidel niplispitsimeistrite pitsid 2009. a Pärnu näitusel.
Niplispitsifestivali õpitoas 2009. a õpiti niplama liblikat.
No comments:
Post a Comment