Olen Kadri ja et ma juba kord olen seotud projektiga „Käsitööga tööle“, siis on selgemast selge, et käsitöö on üks osa minu elust. Ja tegelikult üsna suur osa. Kes või mis mulle kunagi ammu nõelad ja vardad kätte tõi, ei mäleta, aga kindlasti olid selles „süüdi“ minu mõlemad vanaemad, kes olid väga head käsitöömeistrid ja kelle õpetusel olen ma saanud nii mõnedki oma oskused. Keskkooli päevil õppisin tootmiskoondises „UKU“ rahvuslikku käsitööd, tegin praktika eesmärgil seal ka pisut tööd ja sain lõpuks tikkijapaberid. Töötanud olen natuke ka Saaremaal vanaema juures kangastelgedel kudujana. Kannatamatu inimesena olen kätt proovinud igasugustes käsitöö valdkondades aga algusest peale on olnud selge, et see kõige õigem on minu jaoks tikkimine. Ja tikin ma ühesuguse ja raugematu rõõmuga nii maavillaseid rahvusromantilisi rukkililli kui ka eksootilisi siidlinde ja hõbeliblikaid. 
Osalemine projektis „Käsitööga tööle“ on toonud minu ellu juurde palju huvitavaid, häid ja oskajaid inimesi, kellelt ma olen õppinud nii mõndagi. Tänu meie kokkusaamistel kuuldule ja nähtule on muutunud minu arusaamad nii meie esivanemate oskustest kui ka nende oskuste tähendusest meie elus.
Peale käsitöö teevad mul meele rõõmsaks veel kõikvõimalikud elukad rottidest perekonnaliikmeteni, soojad ilmad ja suved Saaremaal, kõik väga magusad söödavad asjad ja head sõbrad. Ja hetkel unistan ma kõige rohkem oskusest kududa kirivööd ja et talv saaks otsa ega tuleks enam iial tagasi.
Kadri, Sinust usun küll, et oled nii hull;) ja võtad talvel metsa minnes tikkimistöö kaasa! Pane teinekord oma vilditud muuk istumise alla, siis on tiba soojem!
ReplyDeleteOled võrratu tikkija!!! Ja leivaküpsetaja... ja viltija... ja kõlaja... ja üldse.