Kes me siis oleme, Käsitööga tööle 2 Tartu grupis osalejad? Kuidas kokku saime, millega tegeleme?
Mina olen Heli, Tallinnast. Kuidas juhtus, et ma nii kaugelt meie toredasse rühma sattusin ... Olin aastaid käsitööst eemal olnud, kuigi varem sellega ka veidi kohviraha teeninud. Peale ootamatut muutust oma elus ehk siis töökohta kaotust ja valusat tõdemust, et tööturul ei oodanud mind uued võimalused, jäin koju ja tasapisi täitusid mu päevad jälle käsitööga. Tuletasin meelde vanu oskusi, otsisin üles vardad, heegelnõelad ning tundsin, kuidas elujõud tagasi tuleb. Küll piiskhaaval, kuid siiski. Tundsin rõõmu oma lähedastele väikeste kingituste valmistamisest. Ja suve lõpus, augustis, tegi vanem tütar ettepaneku, et tuleksin kodunt välja, osaleksin Uue Maailma Festivali tänavaturul, et ka teistele omaloodut näidata. Seepärast panin siia postitusse need kaks fotot. Minuga olid mu mõlemad armsad tütred, kes toetasid mind kogu selle toreda päeva jooksul, ka aitasid Madli sõbrad nõu ja jõuga. Esialgne kohmetus kadus minutitega ja päeva lõpus tundsin säärast rahulolu ja rõõmu, mida ammu kogenud polnud. Edasi läks kõik kiiresti. Hea sõber Ira juhatas mulle kätte teeotsa, saatis info projekti kohta. Täitsin avalduse, käisin Tartus vestlusel ja mind võeti meie gruppi vastu. Miks just Tartu - siin õpib ülikoolis mu tütar, kelle juures saan peatuda, siin käime koos ERMis, siin on hea hingata ja olla. Olen leidnud Tartus julguse, tahtmise ja vajaduse tegelda jälle käsitööga. Meie juhedaja Liisa koos hea Virvega suunavad meid tasa ja targu otsima oma teed, oma juuri, oma nägu. Suuresti tänu meie koolitusele olen jõudnud tõdemuseni, et minu meelismaterjal on vill, lõng. Kuigi meie projekt lõpeb kevadel, loodan, et meie rühma koostegutsemine kestab ja minu teekond villateel jätkub.
Kes me siis oleme, Käsitööga tööle 2 Tartu grupis osalejad? Kuidas kokku saime, millega tegeleme?
Mina olen Heli, Tallinnast. Kuidas juhtus, et ma nii kaugelt meie toredasse rühma sattusin ... Olin aastaid käsitööst eemal olnud, kuigi varem sellega ka veidi kohviraha teeninud. Peale ootamatut muutust oma elus ehk siis töökohta kaotust ja valusat tõdemust, et tööturul ei oodanud mind uued võimalused, jäin koju ja tasapisi täitusid mu päevad jälle käsitööga. Tuletasin meelde vanu oskusi, otsisin üles vardad, heegelnõelad ning tundsin, kuidas elujõud tagasi tuleb. Küll piiskhaaval, kuid siiski. Tundsin rõõmu oma lähedastele väikeste kingituste valmistamisest. Ja suve lõpus, augustis, tegi vanem tütar ettepaneku, et tuleksin kodunt välja, osaleksin Uue Maailma Festivali tänavaturul, et ka teistele omaloodut näidata. Seepärast panin siia postitusse need kaks fotot. Minuga olid mu mõlemad armsad tütred, kes toetasid mind kogu selle toreda päeva jooksul, ka aitasid Madli sõbrad nõu ja jõuga. Esialgne kohmetus kadus minutitega ja päeva lõpus tundsin säärast rahulolu ja rõõmu, mida ammu kogenud polnud. Edasi läks kõik kiiresti. Hea sõber Ira juhatas mulle kätte teeotsa, saatis info projekti kohta. Täitsin avalduse, käisin Tartus vestlusel ja mind võeti meie gruppi vastu. Miks just Tartu - siin õpib ülikoolis mu tütar, kelle juures saan peatuda, siin käime koos ERMis, siin on hea hingata ja olla. Olen leidnud Tartus julguse, tahtmise ja vajaduse tegelda jälle käsitööga. Meie juhedaja Liisa koos hea Virvega suunavad meid tasa ja targu otsima oma teed, oma juuri, oma nägu. Suuresti tänu meie koolitusele olen jõudnud tõdemuseni, et minu meelismaterjal on vill, lõng. Kuigi meie projekt lõpeb kevadel, loodan, et meie rühma koostegutsemine kestab ja minu teekond villateel jätkub.
Lastekleidikesed on imearmsad. Ülivõrdes komplimendid nii vajaliku ja oskusliku taaskasutuse eest. Edu villateel!
ReplyDelete