Ajakirjas Maakodu tutvustatakse lähemalt kolme kaunist mängumaja, mida žürii premeeris. Üks kolmest kelle loomingut esile tõsteti, oli tuleloolane Meeli Pärtelpoeg.
Lõbus kummituste maja.
Meeli Pärtelpoja tikitud “Kummituste maja” noppis konkursilt Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu eripreemia. “See nukumaja oli mu hingele vajalik,” tõdeb autor. “Kui olin väike tüdruk, viis mu koolitee Tartus mööda mänguasjapoest. Vaateaknale oli sätitud nukumööbel. Seisin ja vaatasin seal alati natuke. Mõtlesin, et ehk kunagi ma saan selle mööbli, võib-olla saan maja ka.” |
|
|
| Käsitööd armastava täiskasvanuna tuli Meelil mõte tikkida nukumaja. “See mõte on mu peas tiksunud juba kümmekond aastat. Varem ma ei leidnud lihtsalt materjali, millele tikkida. Mõtlesin, et alus võiks olla plastist või puidust. Pidasin plaani, et kui midagi sarnast ei saa, siis kasutan pappi. Õnneks leidsin Internetist plastist kanvaa. Sellest ongi tehtud kogu minu kummituste maja, ka piirded, tugipostid, rõdu ja korsten.” |
|
|
| Detailid püsivad koos mitte tänu liimile, vaid tugevatele õmblustele. “Mõnes kohas kasutasin tugevdatud siidiniiti,” täpsustab autor. |
|
|
| Imeväikesed ja õrnad detailid nõudsid hella lähenemist, et habras kanvaa katki ei läheks. Kuid maja on tehtud nii hästi, et sellega saab tõesti mängida. Nukumaja kannatab liigutamist ja asjade ümberpaigutamist. |
|
|
| Tikitud majas on tikitud tapeedid ja mustrilised laed. “Kasutasin mitmeid tikandipisteid, et pindade struktuur jääks võimalikult erinev,” seletab autor. |
|
|
| Siin on magamistoad ja vannituba koos vanni ja tualettpotiga. Meeli tunnistab, et tualettpotti oli detailide väiksuse tõttu hästi keerukas teha. Maja aknaluugid on samuti kanvaast, kuid põnevama ilme andmiseks lõikas Meeli selle pitsiliseks ning võõpas üle küünelakiga. |
|
|
| Kuna nii väikeste nukukeste tikkimine tundus Meelile keeruline, otsustas ta kodu luua hoopis väikestele vaimolenditele. “Mulle on alati meeldinud muinasjutte välja mõelda. Kui töötasin lasteaias, siis ma ei lugenud lastele mitte raamatuid ette, vaid küsisin, kellest nad kuulda soovivad. Nii sündisid muinasjutud, mida pole raamatutes,” räägib Meeli. |
|
|
| Sedasi sai alguse ka lugu sõbralikest kummitustest, kes elavad väikeses värvilises kodus. Nad ei ole üldse koledad, hoopis väga sõbralikud ja armsad. Kummituste lemmikpaigad on rõdu ja terrass, kus nad sageli aega veedavad. Majal on korsten, kuid näha pole kaminat ega ahju. Selgub, et korsten on kummituspere lisasissekäik. Kummitused ju teatavasti lendavad. |
|
|
“Mul on nii hea meel, et see maja inimestele meeldis. Kummitusepere on õnnelik iga lapse ja täiskasvanu üle, kes nende kodukese vastu huvi tunneb ja selle juurest naeratusega lahkub,” ütleb Meeli. Tema peas küpsevad juba uued ideed tikitud lelude loomiseks. Ta tahab veel tikkida samas tehnikas rongi, ehk isegi kummitusrongi ning väikese talu.
Tekst ajakirjast Maakodu, autor Kristel Kirss.
|
|
No comments:
Post a Comment